 |
Tallinna ja kogu Eesti metropoliidi Korneliuse PAASALÄKITUS vaimulikele, kirikuteenijatele, mungaelupidajatele ja kõigile Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku ustavatele lastele |
Seesinane päev on üks kuulus ja püha päev,
kõigi hingamispäevade Pea ja Ülem,
kõigi pühade püha ja kõigi rõõmude rõõm;
kiitkem sel päeval Kristust igavesti.
(Paasakaanoni 8. irmos)
Kallid isad, vennad ja õed!
Kristus on ülestõusnud!
Sel päeval, kui Õigeusu Kirik juubeldab surnuist ülestõusnud Päästja Kristuse pärast, õnnitlen südamest Teid kõiki pühade püha – Kristuse helge Ülestõusmise puhul!
Kuulake südamega ülestõusnud Päästja esimesi sõnu, mida Ta ütles salvikandjatele naistele: “Olge rõõmsad!” Ma rõõmustan koos Teiega ülestõusnud Kristuse pärast! Ja see rõõm ületab kõik minu teised südame rõõmustamised!
Täna tervitavad kõik üksteist sõnadega: “Kristus on ülestõusnud!” Ning vastavad: “Tõesti on ülestõusnud!” See ongi kristliku Paasapüha peamine kuulutus ja sisu – Kristus on surnuist ülestõusnud!
Kahjuks kuulevad mõned kristlased sõnas “Paasa” vaid rõõmsaid noote suurimast kirikupühast, aga ei tunneta Kolgata kannatusi. Kuid Kristuse ülestõusmine on lahutamatu Kristus Päästja lunastavatest kannatustest ja ristisurmast. Ülestõusmise rõõm tuli meie juurde läbi Kristuse risti: “Sest vaata, risti läbi tuli rõõm kõigele maailmale!”, laulame me paasalaulus “Kristuse ülestõusmist nähes”.
Läbi alandlikkuse tee, läbi äärmise enesealanduse – meie pääsemise pärast, läks Issand vabatahtlikult ristivägitööle, kuid nõdrausulised ei taha hinnata ega mõista seda inimkonna lunastamise saladust. Meie usu vaenlased püüavad kuritahtlike naeruvääristamistega kõigutada Tõde. Aga kui Päästja elu piirduks üksnes kannatustega ja surmaga ega poleks Tema surnuist ülestõusmist, siis mida saaksime vastata usu vaenlastele? Apostel Paulus ütleb, et kui Kristus ei ole ülestõusnud, siis tähendab see, et meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk (1 Kor. 15, 14). Aga Kristus on ülestõusnud, kallid vennad ja õed! Siit järeldub, et meie usk on kindel – Kristus on ülestõusnud!
Jumal on meis, kui meil on armastust. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat (1 Jh. 4, 8). “Armastus ligimese vastu on aste, mis viib armastuse poole Jumala vastu. Sest Kristus on heaks arvanud saladuslikult riietada ennast igasse meie ligimesse, aga Kristuses on Jumal”, räägib püha piiskop Ignati (Brjantšaninov). Need püha Ignati sõnad meenutasid mulle preester Valeri Povedskit, kes Jumala armastuse käsusõnade järgi elades, toetas mind mu elu kõige raskematel hetkedel, lohutades ja juhatades mind mu mures oma kirjadega: “Kõik, mis Teile on osaks langenud, on juhtunud Jumala kõigeparema ettehoolduse järgi. Issand armastab Teid…, sest Ta on Teid välja valinud Teie raskustes meie üldisest hulgast… Soovin Teile seda ärarääkimata rõõmu, mis ootab igaüht, kes loodab Issanda peale!” Nimelt isa Valeriga rääkisime palju Jumala käsusõnast “armasta oma ligimest nagu iseennast”. Ja kuna olin üleelanud mitte just kerged elukatsumused, siis oli mille üle järele mõelda…
Armastada ligimest ei ole kerge. Veel raskem on armastada oma vaenlasi. Aga vaat iseennast armastada on kerge. Inimene on ennastarmastav olend, ta armastab kõige enam iseennast ja neid, kes vastavad talle samaga, kes talle meeldivad. Kuid meenutage, mida ütleb Kristus sellise armastuse kohta: Kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? (Mt. 5, 46)
Evangeelium käsib meil palvetada oma vaenlaste eest, teha head neile, kes meid vihkavad ja solvavad, õnnistada neid, kes meid neavad, andestada ligimesele kõik, mis ta on meie vastu teinud.
Ja kui Teie, mu kallid, arvate, et armastate Jumalat, aga südames elab vastumeelsus kas või ühe inimese suhtes, siis Te olete enesepettuses. Armastuse apostel Johannes Jumalasõnaõpetaja ütleb: Kui keegi ütleb:”Mina armastan Jumalat”, ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud” (1 Jh, 4, 20). Ja veel: Kui nüüd keegi näeb oma venna olevat puuduses, ent lukustab oma südame tema eest – kuidas saab Jumala armastus jääda temasse? (1 Jh. 3, 17).
Armastuse kaudu inimeste vastu, keda näeme, õpime armastama Jumalat, keda me ei näe.
Kallid vennad ja õed!
Veelkord õnnitlen Teid südamest pühade püha – Kristuse helge Paasa puhul!
Vaimulikus elus peab kõik olema viljakandev, aga mitte üksnes õitsev. Võtke Paasapüha vastu puhta südame rõõmuga, ärga olgu Teie südames nurgakest, kus peituks solvumine oma venna vastu. Kui me palume Issandalt oma pattude andeksandmist, siis tingimata peame ka ise oskama andestada teistele inimestele. Armastus, andestus ja kaastunne – see on kõige olulisem hinge töö vili. Valitsegu Teie kodus Jumala armastus, heaolu, rahu ja puhkus.
Kristus on ülestõusnud!
Tõesti on ülestõusnud!
+Kornelius
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
Kristuse Paasa 2017
