15. mail 2023 kiitis Eesti Vabariigi Valitsus e-istungil heaks perekonnaseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, et kehtestada abieluvõrdsus ja võimaldada kooseluseaduse elluviimist. Seaduse eelnõu anti arutamiseks üle Riigikogule. Eelnõu järgi saavad abielu sõlmida kaks täisealist inimest, sõltumata soost ning abielu kõrval jääb inimestele alles võimalus sõlmida kooseluleping. Muudatused tehakse ka kooseluseadusest tulenevate õiguste ja kohustuste rakendamise võimaldamiseks. Eelnõuga täpsustatakse ka põlvnemise regulatsiooni perekonnaseaduses seoses samast soost paaride lapsendamisõigusega. Seadus on plaanitud jõustuma 1. jaanuaril 2024. a.
Allpool avaldame Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku arvamuse perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kohta, mis on edastatud 2. juunil 2023.a. Riigikogu õiguskomisjonile.
***
Kirik on läbi aegade mõistnud ja mõistab praegugi abielu kui Jumalast seatud ühendust mehe ja naise vahel, mille kaudu on Jumala õnnistusel võimalik loomulik laste sündimine: Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi…; meheks ja naiseks lõi ta neid. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: “Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele…” (1Mo.1,27-28); Seepärast jätab inimene maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha (1Mo. 2, 24).
Sellest, milline tähendus on traditsioonilisel perekonnal maailma eksistentsi jaoks, on rääkinud paljud kristlikud pühakud.
Väljapaistev teoloog ja Konstantinoopoli püha peapiiskop Johannes Kuldsuu (+ 407) kirjutas: “Maailm koosneb linnadest, linnad kodudest, kodud meestest ja naistest; seepärast, kui algab vaen meeste ja naiste vahel, siis tuleb sõda koju; aga kui kodude vahel on vaen, siis on rahutud terved linnad; kui aga linnad on vaenus, siis paratamatult täitub kogu maailm segaduse, vaenu ja sõjaga.”. Seda mõtet on edasiarendanud Athose püha Paissius (+ 1994), üks 20. sajandi austatumaid askeete: “Ainus väärtus siin elus on perekond. Kui hukkub perekond, hukkub kogu maailm”. Piiblis kirja pandud kristlikud kõlblusnormid said omal ajal euroopaliku seadusandluse aluseks, ning paljuski just see aitas Euroopa maadel järjekindlalt areneda ja omada suhtelist stabiilsust. Aga omal ajal suure Rooma impeeriumi näitel näeme, kuidas ühiskonna toimimise kõlbelistest printsiipidest mitte hoolimine ja selliste nähtuste normiks tunnistamine, mis sisuliselt on patused ja Jumala plaanile inimese kohta vasturääkivad, viis ühiskonna degradeerumiseni ja riigi purunemiseni. Selle eest hoiatab meid korduvalt ka Pühakiri. Prohvet Jesaja hüüab: “Häda neile, kes nimetavad kurja heaks ja head kurjaks, kes teevad pimeduse valguseks ja valguse pimeduseks, kes teevad kibeda magusaks ja magusa kibedaks!” (Js. 5, 20). Ka apostel Paulus hoiatab, et “pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks” (1 Kor. 5, 6). Kui kõlvatus maa peal rohkeneb ja seda õigustatakse, siis kasvab ka oht, et Issand saadab õpetust. Jumal “teeb jõed kõrbeks ja veelätted kuivaks maaks, viljamaa soolanõmmeks tema elanike kõlvatuse pärast” (Ps. 107, 33-34). Kuid tekib mulje, et ajaloo kurvad õppetunnid on unustatud. Me näeme, kuidas osa kaasaegsest ühiskonnast püüab vägisi ülejäänud maailmale peale suruda oma väärastunud arusaama vabadusest kui kõikelubatavusest, kui sõltumatusest kõigist piiranguist: eetilistest, sotsiaalsetest, füsioloogilistest jne. Kasvab äravahetamise oht: “soodoma pattu” tahetakse nimetada “perekonnaks”. Kristlaste jaoks on oluline Pühakirja tunnistus ja hoiatus. “Nii nagu Soodom ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel hoorasid ning jooksid ebaloomulike himude järgi, seisavad juba hoiatuseks igavese tule karistuse kandjatena, nõndasamuti on ka nende unistajatega, kes pilastavad ihu” (Ju. 1, 7).
Kuhu me ka ei vaataks, nii Pühakirja eeskujud, Jumala pühade inimeste väljaütlemised või lihtsalt ajaloo näited, kõikjal näeme üleskutset arukusele ning hoiatusi vastupidise käitumise eest. Püha õiglane Kroonlinna Johannes (+ 1907) muretses: “Ka meie esivanemad tegid pattu, aga nimetasid pattu patuks, kuid nüüdsed liberaalid, tehes pattu, püüavad pattu õigustada, justkui see oleks õige asi”. See püha mees pidas kiirelt allakäivat kõlblust riiklike vapustuste hoiatavaks ettekuulutajaks. Ta väitis, et kui võimulolijad mõistavad vabadust valesti, siis ka rahvale ei anta selle vabaduse selget mõistmist. Kahjuks läksid kõik tema hoiatused täide.
Suhtudes kõigisse inimestesse kristlikult ja pidades meeles, et inimeste suhtes on alati vaja täita käsusõna armastusest ligimese vastu, ei tohiks me tunda viha nende inimeste vastu, kes on “nõdrad vaimult”, kuid samas ei tohi Soodoma pattu võtta kui normi.
Me ei saa vaikides mööda vaadata ka sellest, et kavandatavad Perekonnaseaduse muudatused ei vasta ka Eesti Põhiseaduse vaimule ja sõnastusele, mille sissejuhatuses on öeldud, et Eesti riik on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele ja mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ning paragrahv 27 ütleb selgelt, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alus.
Oma seletuskirjas tunnistavad eelnõu autorid ise, et Euroopa inimõiguste kohus ei nõua loomuliku ja samasooliste abielu võrdsuse kohustuslikku tunnistamist.
Seletuskirjas toodud statistilised andmed sotsioloogilistest küsitlustest seoses samasooliste abielu seadustamisega, näitavad aga, et ühiskondlik arvamus on sisuliselt pooleks jagunenud, see tähendab ju, et sisemist rahu see meede ei too. Ja seda ajal, kui ühiskonna sisemine rahu ja riigi julgeolek on tõsises ohus Ukrainas toimuva sõja tõttu.
Võttes vastu sellise vastuolulise seaduse, ei taga Riigikogu riigile pandud kohustuse täitmist olla rahvale kaitseks sisemisele rahule ning pandiks üldises kasus.
Veel enam, samasooliste abielud ei ole võimelised loomulikul teel kasvatama rahvast ega olla rahva püsimise aluseks.
Vajadus kõrvalise, ja sageli kallihinnalise abi järele sellistes perekondades laste saamiseks, hakkab kunstlikult stimuleerima “kolmanda” lapsevanema nõudlust kas doonorite või surrogaatemade näol, mis iseenesest toob kaasa edasise kõlbluse aluste lagundamise ning segaduse faktilistes peresuhetes, isegi kui neid püütakse reguleerida pakutud eelnõus.
Kahtlematult kasvavad siis ka riigi kulud “kunstlikuks lastesaamise tootmiseks” selliste perede jaoks, mis tähendab, et selle probleemi lahendamisse tõmmatakse kõik maksumaksjad. Kuid see poleks õiglane loomulike perede suhtes, sest see sunniks neid olema solidaarsed ja osalema selle kahtlase koorma kandmises ka juhul, kui see on neile moraalselt vastuvõtmatu.
Samasooliste abielu seadustamine võib ainult suurendada noorte seas levivat suunda teadlikult loobuda laste sünnitamisest, vahetamaks seda karjääri või perekohustustest vaba elu vastu.
Seetõttu võib samasooliste abielu seadustamine tuua kaasa Eesti elanikkonna vähesuse tingimustes katastroofilise sündimuse langemise, seoses läbi aegade sotsiaalselt tähenduslike ja arusaadavate naise ja mehe, ema ja isa staatuse kaotamisega ning nende asendamisega selgusetute füüsiliste isikutega.
Meie Kirik on veendunud, et samasooliste suhete võrdsustamine mehe ja naise vahelise abieluga toob eesti rahvale rohkem eksistentsiaalseid riske, kui oli eeliseid isikuõiguste kaitses sellele suhteliselt väikesele füüsiliste isikute grupile, kelle kodaniku ja perekonna õigusi plaanis riik tagada kooseluseadusega.
See aga selgelt ei vasta meie Põhiseaduse järgi riigile pandud sisemise rahu kaitsmise, eesti rahva kasvamise, ega ka tulevaste põlvede üldise kasu tagamise kohustuse täitmisele.
Maailmas muutub paljugi. Kuid need muutused ei tohiks olla loomuvastased. Ükskõik milliste saavutusteni jõuab teadus inimeste reproduktiiv-valdkonnas, loomulikuks jääb ikkagi inimese sündmine mehe ja naise ühinemisest. See Jumalast õnnistatud ja ühiskonnas aktsepteeritud ühendus ongi abielu. Lubamatu oleks tunnistada abieluks see, mis ei ole seda olemuslikult. See oleks inimühiskonna vaimulike, kõlbeliste, loomulike ja kultuuriliste aluste lõhkumine.
+ Eugeni
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
2. juuni 2023
