“Patriarh Bartolomeose ühepoolne otsus Ukraina kohta ähvardab õigeusu ühtsust…”

16. septembril 2021 kõlas Moskvas Kristus Päästja kirikus toimuva konverentsi „Maailma õigeusk: esmasus ja kogulikkus õigeusu õpetuse valguses“ ühel istungil Kykkose ja Tylliriase metropoliidi Nikiforose ning Tamassose ja Orinise metropoliidi Jesaja (Küprose Õigeusu Kirik) ühisettekanne.

Kogumaapealne Õigeusu Kirik asub käesoleval hetkel Ukraina kirikuküsimuse tõttu kriisi ja lõhenemise seisundis. See küsimus tekkis põhjusel, et Konstantinoopoli oikumeeniline patriarh kinkis omavoliliselt ja antikanooniliselt Ukraina Kiriku kirikulõhelistele struktuuridele „autokefaalia“, vastupidiselt Venemaa õigeusu patriarhaadi – Ukraina territooriumil asuva õigeusu kirikuringkonna Ema-Kiriku tahtele.

Põhiprobleem, millele me oma uuringus keskendume, on järgmine: kas Ukrainale „autokefaalia“ andmine oli õige või ekslik.

Enne, kui asume käsitlema antud teemat, tunneme vajadust koheselt teatada, et austame sügavalt Konstantinoopoli oikumeenilist patriarhaati tema unikaalse ja kordumatu panuse eest Ühteainsasse, Pühasse, Kogulikku ja Apostlikku Kirikusse.

Üleilmse Õigeusu Kiriku esipiiskopitooli hoidjana on igal oikumeenilisel patriarhil olnud minevikus, on praegu ja on ka tulevikus kanooniline õigus:

1. olla aueesistuja kõikide autokefaalsete Õigeusu Kirikute seas „esimesena võrdsete hulga“ (primus inter pares);

2. koordineerida Õigeusu Kirikuid kriitilistes küsimustes, mis pakuvad õigeusuvahelist huvi;

3. väljendada ja viia ellu neid otsuseid, mis on võetud vastu Koguõigeusulise Koosoleku või Õigeusu Eesseisjate Nõupidamise tulemusel;

4. omistada autokefaaliat või autonoomiat tingimusel, et see on kooskõlastatud teiste autokefaalsete Õigeusu Kirikutega ja pälvinud nende heakskiidu, – ning lõpuks

5. olla oikumeenilise patriarhi ja Õigeusu Kiriku esipiiskopitooli hoidjana nii kanoonilise korra kui ka õigeusu koguliku ja demokraatliku korralduse (σύστημα) eduka funktsioneerimise vankumatu valvur ja tagaja.

Igasugune valetõlgendus, igasugune katse muuta oikumeenilise patriarhaadi ülaloetletud auprivileegid „võimuesmasuseks“ moonutab õigeusu eklesioloogiat (õpetust Kirikust), hävitab selle koguliku ja demokraatliku korralduse ning sünnitab võimu ainuisikulisust paavstluse vaimus, muutes oikumeenilise patriarhi Ida paavstiks, kes kuulutab ex cathedra (kateedrilt) Õigeusu Kiriku seisukohti, võtmata arvesse teiste õigeusu eesseisjate arvamust. Sellisel puhul ei saa ükski Õigeusu Kiriku piiskop jääda külmalt ükskõikseks. Tema kohus on muuta passiivne ärevus vastutustundeliseks tegutsemiseks, tõusta iseenda kohale ning, juhindudes oma ülemkarjase südametunnistusest, asuda omakasupüüdmatult ja kartmatult võitlema mistahes omavoliga, juhul kui see omavoli on suunatud Õigeusu Kiriku kogulikkuse vastu ja ähvardab kogumaapealset õigeusku lõhenemisega.

Oikumeenilise patriarhi Bartolomeose ühepoolne otsus kinkida „autokefaalse“ Kiriku staatus oma pattu mitte kahetsenud, ametist tagandatud, anatema alla pandud ja mittepühitsetud valekleerikute kirikulõhelisele struktuurile, ignoreerides ühtlasi metropoliit Onufrile alluvat kanoonilist Ukraina Kirikut, on loonud ilma igasuguse kahtluseta ülikeerulise kirikliku probleemi, mis ähvardab õigeusu ühtsust koletuslikus mõõdus kirikulõhega.

Seega on kõik autokefaalsed Õigeusu Kirikud nüüd juba 330 ja enama aastat olnud vaieldamatult ja mööndusteta arvamusel, et Ukraina Kirik allub kiriklikus mõttes Moskva, aga mitte Konstantinoopoli oikumeenilisele patriarhaadile.

Peale selle väljendas ka oikumeeniline patriarh Bartolomeos ise oma kõnes ukraina rahvale 26. juulil 2008 sedasama üldkiriklikku veendumust, et oikumeeniline patriarhaat andis Ukraina üle ja sellest ajast saadik on see allunud Vene Kirikule.

Veelgi enam, oma kahes vastukirjas Moskva patriarhile tunnistab oikumeeniline patriarh nii ametist tagandamist (1992) kui ka anatemat (1997), mille alla Moskva patriarhaat oli pannud endise Kiievi metropoliidi Filareti.

See tähendab, et ta tunnistab Moskva patriarhaadi puhul kahte kirikliku alluvuse fundamentaalset õigust – õigust pühitseda piiskoppe ja õigust nende üle kohut mõista. Mõlemat kirikliku alluvuse fundamentaalset õigust on tunnistanud ka Ateena ja kogu Kreeka ülempiiskop Ieronimos, kes hiljem oikumeenilise patriarhi kannul oma seisukohta muutis.

Tundub, et kõige veenvama vastuse, kellel ja millistel tingimustel on õigus kinkida kohalikule Kirikule autokefaaliat, annab oikumeeniline patriarh Bartolomeos ise. Kreeka ajalehele „Nea Ellada“ 2001. aasta jaanuaris antud intervjuus on ta väitnud, et „autokefaalia ja autonoomia kingitakse kogu Kiriku poolt Kogumaapealse Kirikukogu otsusel. Kuna mitmesugustel põhjustel pole Kogumaapealset Kirikukogu võimalik kokku kutsuda, siis kingib autokefaalia või autonoomia oikumeeniline patriarhaat kui kõikide Õigeusu Kirikute koordinaator tingimusel, et nood selle heaks kiidavad.“

Vastavalt jumalikele ja pühadele kaanonitele (II Kogumaapealse Kirikukogu 3. reegel ja IV Kogumaapealse Kirikukogu 28. reegel) on Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil kõikide Ida patriarhitoolide hulgas „auesmasus“. Pärast 1054. aasta suurt kirikulõhet jäi oikumeeniline patriarhaat esimeseks piiskopitooliks Ühesainsas, Pühas, Kogulikus ja Apostlikus Õigeusu Kristuse Kirikus ja tal on kanooniline õigus olla aueesistuja autokefaalsete Õigeusu Kirikute hulgas. Spetsiaalsemas mõttes on Konstantinoopoli oikumeenilisel patriarhil kui „esimesel võrdsete hulgas“ (primus inter pares) õigus juhatada Kogumaapealseid Kirikukogusid ja vastavalt ka kohustus koordineerida teisi Õigeusu Kirikuid. Samuti on ta volitatud andma ühele või teisele kirikuringkonnale autokefaaliat või autonoomiat kindlatel, selgetel ja rangetel tingimustel, mis on paika pandud Kirikupärimusega ja vastavad õigeusu eklesioloogiale ja kanoonilisele korrale. Ja need tingimused on identsed nendega, mille alusel oli saavutatud kõikide kohalike Õigeusu Kirikute esindajate kokkulepe õigeusuvahelise ettevalmistava komisjoni istungitel 1993. ja 2009. aastal, mis tegi ettevalmistustöid Pühaks ja Suureks Kreeta Kirikukoguks (2016).

Kahjuks ei esitatud seda ühisotsuse teksti Pühale ja Suurele Kirikukogule Koymbari linnas (Kreetal). Mõned väidavad, et see juhtus Vene Kiriku mittenõustumise tõttu. Kuid Vene Kiriku Püha Sinod teatab meile oma ametlikus avalduses 17. oktoobrist 2019, et „tegelikult jäeti autokefaalia teema Kirikukogu kavast välja … patriarh Barolomeose nõudmisel.“

Seega on esimene asi, mida peab tegema autokefaaliat sooviv Kirik, väljendada kogu oma kristusenimelise täiuse (kleerikute ja rahva) poolt autokefaalia soovi ja esitada see palvekirja näol läbivaatamiseks oikumeenilisele patriarhaadile.

Mis aga puudutab konkreetselt Ukraina küsimust, millest me praegu räägime, siis tuleb siin märkida järgmist. Võtta läbivaatamiseks autokefaaliat puudutav palvekiri võis oikumeeniline patriarh üksnes ühelt kirikustruktuurilt selles riigis, ja sedagi vaid siis, kui too vastab kanoonilistele nõudmistele. Nagu me kõik teame, on Ukraina ainsaks kanooniliseks kirikustruktuuriks metropoliit Onufri juhitud ja kõikide Õigeusu Kirikute (ja kuni viimase ajani ka oikumeenilise patriarhaadi) poolt tunnustatud Ukraina autonoomne Kirik, millesse kuuluvad 90 piiskoppi, 12 500 kogudust, 250 kloostrit, 5000 mungaelupidajat ja kümned miljonid usklikud, kes kujutavad endast lõviosa Ukraina õigeusurahvast.

Kuid see kanooniline autonoomne Kirik, mis 1686. aastast alates kuulub Moskva patriarhaadi kirikujurisdiktsiooni alla, ei ole kelleltki autokefaaliat palunud, vaatamata täielikule õigusele seda teha. Ega ole ka kunagi kelleltki mingisugust autokefaaliat vastu võtnud.

Ukraina Õigeusu Kiriku autokefaaliat taotlesid, palusid ja saavutasid kaks kirikulõhelist struktuuri.

Õigust öelda on võimatu mõista, mil kombel annab oikumeeniline patriarh Bartolomeos – selle kiuste, mida ta ise alles hiljuti, enne selle küsimuse üleskerkimist oli deklareerinud – ühepoolses korras, ilma teiste autokefaalsete Õigeusu Kirikute (sealhulgas ka Vene Ema-Kiriku, kellest Ukraina Kirik oleks eraldunud) eelneva nõusoleku ja kinnituseta autokefaalia; ning sealjuures mitte kanoonilisele Ukraina Kirikule eesotsas metropoliit Onufriga, vaid kahele kirikulõhesse läinud grupile – ametist tagandatud Filaretile ja apostlijärglust mitteomavale, mittepühitsetud Makarile.

Nagu võiski oodata, ei viinud Ukrainas aset leidnud autokefaalia püha institutsiooni teotamine sugugi igatsetud kirikliku leppimise ja ühtsuseni, vaid, vastupidi, paiskas niigi raskeid katsumusi taluva ukraina rahva veel suuremasse segadusse ja lahkmeelde ning põhjustas ühtlasi raske kriisi nii Ukraina Õigeusu Kirikus kui ka kogumaapealses õigeusus.

Niisiis:

1. autokefaaliat ei palunud mitte kogu õigeusu maailmas tunnustatud Ukraina Kirik metropoliit Onufri juhtimisel, vaid kaks võrratult väiksemat kirikulõhesse läinud gruppi;

2. täielikult ignoreeriti Ukraina jaoks Ema-Kirikuks oleva Vene Kiriku osa ega omistatud sellele mingit tähelepanu;

3. oikumeeniline patriarh Bartolomeos asus autokefaaliat andma ilma igasuguste kontaktide või läbirääkimisteta teiste autokefaalsete Õigeusu Kirikute eesseisjatega.

On veel üks probleem, mida me ei saa jätta lahti seletamata – see on armulauaosaduse katkestamise küsimus kahe kohaliku Õigeusu Kiriku vahel.

Mõned süüdistavad Moskva patriarhaati selles, et too katkestas kiirustades, kunstlikult ja eklesioloogilisest seisukohast alusetult armulauaosaduse Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga, hiljem aga ka nendega liitunud Kreeka ja Aleksandria Kirikuga – või vähemalt nende nimetatud Kirikute piiskoppidega, kes olid olnud nõus teenima koos Ukraina kirikulõheliste koguduste kleerikutega.

Need, kes kiirustavad süüdistama Moskva Patriarhaati, ei mäleta või püüavad mitte mäletada, et tema esimeseks õpetajaks selles oli oikumeeniline patriarh Bartolomeos ise. Mitte kunagi ei tasu unustada seda suurejoonelist kombetalitust Fanaril – ühes teleülekandega kogu maailmale –, milles osalesid lisaks oikumeenilisele patriarhile ka hulk oikumeenilise piiskopitooli metropoliite, ja millel karistati õndsa mälestuse väärilist Ateena ülempiiskoppi Christodoulost osadusest ilmajätmisega. Ja seda vaid ühelainsal põhjusel: unustamatu ülempiiskop oli söandanud kokku kutsuda Kreeka piiskoppide kirikukogu, millel nn „Uute maade“ piiskopkondadesse valiti ilma patriarhi kinnituseta kolm uut metropoliiti.

Moskva patriarhaat katkestas armulauaosaduse Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadiga sel alusel, et viimane oli rikkunud pühasid kaanoneid. Ja nimelt, nagu me ülal juba tõestasime, oikumeeniline patriarh sekkus ühepoolses korras Ukraina Kiriku asjadesse, mis ei ole tema kanooniline territoorium, ning nende rikkumiste tipuks sai autokefaaliat kinnitava Tomose mittekanooniline kinkimine Ukraina kirikulõhelistele struktuuridele.

Järelikult oli ka Moskva patriarhaadi otsus katkestada armulauaosadus kolme Kirikuga – Konstantinoopoli, Aleksandria ja Kreeka omaga õige ja põhjendatud: see tugineb pühadele kaanonitele ja on kooskõlas sajanditepikkuse kirikupraktikaga.

Ent mis kõige enam teeb muret Ukraina kirikuküsimuse ümber puhkenud sündmustes, on aina tugevnev veendumus, et need on paisumas üha ulatuslikumaks eklesioloogiliseks probleemiks. Oikumeenilise patriarhi ambitsioonid on nüüdseks haaranud juba kogu Kirikut: sisuliselt pretendeerib ta õigusele sekkuda kõikide kohalike õigeusu patriarhaatide ja autokefaalsete Kirikute siseellu.

Kahjuks toetavad ja õhutavad vastleiutatud teooriat selle kohta, justkui oleks Konstantinoopoli Kiriku eesseisja kogu Kiriku pea, oikumeenilise piiskopitooli lähimad kaastöölised.

Ajaloo ja pühade kaanonite seisukohast võib küsimusele juhirollist kogumaapealses Kirikus olla vaid üks väljaspool kahtlust seisev vastus. Oma kahe tuhande aastase ajaloo vältel ei ole Õigeusu Kirik andnud ühelegi oma piiskopile Kiriku Pea tiitlit ja kompetentsi.

Järelikult on selgemast selgem – ja seda võib põhjendada ajalooliselt, kanooniliselt ning dogmaatiliselt, lähtudes ikoonikirjutamise traditsioonist ja kirikuisade kirjutistest –, et mitte ükski eesseisja, patriarh ega autokefaalse Kiriku pea ei saa asendada ainsat muutumatut Kiriku Pead, meie Issandat Jeesust Kristust.

Kirikul oma kogulikkuses ja kogumaapealsuses ei ole muud Pead peale meie Issanda Jeesuse Kristuse. Kõrgemaks kanooniliseks võimuks on Kirikus Kogumaapealsed Kirikukogud, mitte aga keegi kohalike Õigeusu Kirikute eesseisjatest.

Iidsetest aegadest saadik on Kirikus usutud Kogumaapealsesse Kirikukogusse kui Kiriku eksimatusse ja kõrgeimasse institutsiooni ning sellisel viisil seda ka eklesioloogiliselt tõlgendatud.

Iidne ning jagamatu Kirik, kes tajus ennast ülisügavalt kui salapärast Kristuse Ihu – ühtset, jagamatut, jumalikku ja inimlikku, nähtavat ja nähtamatut organismi, ainsa Peaga meie Issanda Jeesuse näol –, rajas kogu oma korralduse kindlalt sellele algsele printsiibile. Seega leidis iidne Kirik oma korralduse vormi (πολίτευμα) mitte monarhistlikus, absolutistlikus süsteemis, vaid kogulikus ning kollegiaalses, ja nimelt Kogumaapealses Kirikukogus.

Seetõttu asuski kõige esimesele kohale Kiriku peaasjalikult vaimne ja maailmast kõrgemal seisev iseloom, ning säilis usklike elav veendumus selles, et tõeline ja tegelikult ainus Kiriku tüürimees – see on Issand ise, hierarhia on aga lihtsalt organ, mille kaudu teostub autoriteetsel kombel Kiriku juhtimine.

Lõpetuseks märkigem järgmist. Ühtse ja jagamatu Kiriku algusaegadel oli paavstluse institutsioon kui kõrgem võim kogumaapealses Kirikus ja kogu võimu allikas tundmatu. Enne Suurt kirikulõhet oli ühtses ja jagamatus Kirikus kõrgeimaks kollegiaalseks organiks Kogumaapealne Kirikukogu. See kogulik juhtimissüsteem jätkas oma eksistentsi kogumaapealses Õigeusu Kirikus. Seega on kogumaapealse Õigeusu Kiriku ja kõigi eraldiseisvate autokefaalsete Kirikute poliitilis-administratiivne korraldus tänasel päeval kogulik-hierarhiline. See Õigeusu Kiriku poliitilis-administratiivse korralduse iseloomulik joon leiab endale täieliku õigustuse ja aluse Pühakirjas; see on institutsionaliseeritud ja legaliseeritud jumalike ja pühade kaanonite ning kirikupraktika poolt. Tasub hoiduda mistahes katsetest lammutada seda apostlitelt päritud kogulik-hierarhilist süsteemi. Õigeusu Kiriku organisatsioon seisab kogulikkuse vundamendil, mitte aga absolutiseeritud, monarhistlikul ja tsentraliseeritud esmaõigusel. Kui me tahame Kirikus nii kohalikul kui ka üleilmsel tasandil säilitada ühtsust ja rahu, siis tasub meil kõvasti kinni hoida kogumaapealse Õigeusu Kiriku juhtimise kogulik-hierarhilisest süsteemist.

Tõlge eesti keelde: Riina Schutting